SISUKORD:
1. KOOLI ÕPPE JA KASVATUSE ÜLDEESMÄRGID
1.1. Toimetuleku õppe- ja kasvatuse üldeesmärgid
1.2. Õpilased, kellele rakendatakse toimetulekuõppekava
2. ÕPPEKAVA PÕHIMÕTTED
2.1. Toimetuleku õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtted
3. KOOLIASTMETE ÕPPEKORRALDUS, ÕPPIMINE
3.1. Tunnijaotusplaan
3.2. Toimetuleku õppe- ja kasvatustegevuse korralduse alused ja tunnijaotusplaan
3.3. Toimetuleku tunnijaotusplaan
4. KOOLI HINDAMISJUHEND
5. ÕPILASKODU TÖÖKORRA ALUSED
5.1. Päevakava
5.2. Kodukord

1. KOOLI ÕPPE JA KASVATUSE ÜLDEESMÄRGID

Abiõppe põhiülesanne on korrigeerida kerge vaimse alaarenguga õpilase arengut ja aidata kujuneda isiksusel, kes tuleb eluga toime võimalikult iseseisvalt, teeb võimetekohast tööd, määratleb end oma rahva liikmena ja kodanikuna. Korrigeeriva õpetamise eesmärk on vähendada mahajäämust arengus: kujundada psühhofüsioloogilisi kompensatsioonimehhanisme, et soodustada õpilase kognitiivset ja motoorset arengut, tunde- ja tahtevalla kujunemist, sotsialiseerumist ja adapteerumist, sh adekvaatse minapildi kujunemist.

Abiõpe peab aitama kujuneda isiksusel,

kes teadvustab ennast ja kaasinimesi ning nende erinevusi, oma ja teiste rahvaste kultuurilisi erinevusi;

peab lugu iseendast, kodust ja perekonnast, suudab luua ja majandada oma perekonda;

armastab kodumaad;

tunneb ja järgib jõukohaselt õigusnorme ja demokraatia põhimõtteid;

tunneb ning järgib üldinimlikke kõlbelisi arusaamu;

tunneb terveid eluviise ning püüab neid järgida;

teab loodushoiu peamisi seisukohti ja püüab tegutseda keskkonda säästes;

oskab oma igapäevast tegevust eesmärgistada, kavandada ja hinnata;

suudab tuttavates situatsioonides valida, otsustada ja vastutust kanda;

oskab ja tahab teha jõukohast tööd, on valmis koostööks;

suudab osaleda võimetele vastavas täiendõppes;

orienteerub lihtsas teabes;

valdab järgmisi elementaaroskusi: vaatlemine, kuulamine ja kõne mõistmine, kõnelemine; lugemine, kirjutamine, arvutamine;

omab kujutlust maailmast kui tervikust.

1.1. Toimetuleku õppe- ja kasvatuse üldeesmärgid

Toimetulekuõppe põhiülesanne on toetada korrektsioonitööga õpilaste arengut, kujundada isiksus, kes tuleb toime igapäevaste tegevustega kodus, teenindusasutustes (poes, juuksuris jne) ning saab juhendamise ning järelevalve all hakkama lihtsama tööga.

Õpetamise eesmärk on kujundada psühhofüsioloogilisi kompensatsioonimehhanisme ja arendada tunde- ning tahtevalda, soodustada õpilase enesetunnetuse, motoorsete, kognitiivsete, kommunikatiivsete ja sotsiaalsete oskuste arengut ning seeläbi ühiskonnas toimetulekut.

Toimetulekuõpe peab kujundama isiksust, kes vastavalt oma võimetele:

· orienteerub päevastes toimingutes, käitub vastavalt olukorrale;

· teeb jõukohast tööd ja on valmis jätkuõppeks;

· teadvustab ennast ja kaasinimesi;

· oskab ennast väljendada;

· peab lugu kodust ja perekonnast;

· armastab kodumaad;

· järgib üldinimlikke kõlblusnorme ja elementaarseid õigusnorme, hoidub vägivallast;

· tunneb tervete eluviiside põhitõdesid ja täidab neid meeldetuletamisel;

· hoidub loodust kahjustamast;

· mõistab “oma-võõras-ühine” tähendust;

· tuleb toime lihtsamate lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisülesannetega.

1.2. Õpilased, kellele rakendatakse toimetulekuõppekava

Õpilased, kellele rakendatakse toimetulekuõppekava, on valdavalt mõõduka vaimse alaarenguga lapsed. Nimetatud õpilasi iseloomustab mosaiikne puue, millel on mõned üldised jooned:

· seosed erinevate aistingute (nägemise, kuulmise, kompimise, haistmise ja maitsmise) vahel arenevad aeglaselt ja võivad olla piiratud;

· tajutakse ümbritseva maailma lähedasi ja tuttavaid esemeid, objekte, eristada suudetakse nende üksikuid, tihti ebaolulisi tunnuseid. Sageli aetakse segamini objektide omadusi või ei tunta objekte ära teises ruumilises paigutuses. Raskendatud on ruumis orienteerumine. Ajas orienteerumine piirdub lähitulevikku kuuluvate sündmuste ootamisega või minevikutegevuste rutiinse kordamisega;

· motoorika areng on hilistunud, see on takistanud esemete maailmast informatsiooni (ärrituste) saamist, mistõttu aistinguid on vähe ja tajud ebatäpsed. Info vastuvõtu kitsus raskendab kohanemist uues, mitteharjumuspärases olukorras;

· esineb hälbeid informatsiooni valikus. Psüühilist tegevust ei suudeta piisavalt suunata, kontsentreerumine (just tahtlik tähelepanu) objektidele, nähtustele on väga lühiajaline ega ole seotud nende oluliste tunnustega. Ei suudeta üht ülesannet pikalt täita, vajatakse sagedast tähelepanu suunamist;

· mälu on suures osas seotud eluliselt olulisega. Meenutamine on tihti passiivne. Loogilise mäluga võrreldes on enamasti tunduvalt paremini arenenud mehaaniline mälu. Mingis kindlas olukorras omandatud teadmisi ei suudeta kasutada teises olukorras, puuduvad infotöötlusoskused, mistõttu unustatakse kiiresti. Õpetatava omandamiseks vajatakse palju kordamist, materjali otstarbekat doseerimist (üks raskus korraga) ning erinevate meetodite ja võtete kasutamist;

· tõsiseid raskusi on info analüüsi ja sünteesiga. Võrrelda suudetakse selgelt eristuvate, vähesel määral ka sarnaste tunnuste alusel. Mingil määral ollakse võimelised oma kogemusi üldistama (nt toit, riided jne). Lihtsatest põhjus-tagajärg seostest õpitakse aru saama igapäevategevustes; see võimaldab lastel suhelda, järgida lihtsamaid käitumisnorme ning õpitud olukordades toime tulla;

· kõne tase varieerub: mõned õpilased suudavad osa võtta lihtsast vestlusest, teised on võimelised teatavaks tegema vaid oma põhilisi vajadusi. Mõned õpilased ei õpi kunagi kasutama kõnet, kuid võivad aru saada lihtsamatest instruktsioonidest ja õppida kasutama alternatiivseid suhtlemisvahendeid (viiped, piktogrammid jne);

· võimed on eri valdkondades erinevad: mõnedes valdkondades saavutavad õpilased kõrgema, teistes madalama taseme; tavaliselt ollakse võimelised tegema lihtsat tööd, kui ülesanne on üksikasjades selgitatud ja juhendamine hea;

· õppeprotsessis on õpilased rühmana halvasti juhitavad;

· motoorsete võimete arengu ja eneseteenindusoskuste mahajäämuse tõttu vajavad mõned õpilased püsihooldajat;

· sageli kaasnevad neuroloogilised, geneetilised või kehalised lisapuuded (epilepsia, PCI, autism jne).

Toimetuleku õppekava rakendatakse ka üksikutele raske vaimse alaarenguga õpilastele, kellel on kirjeldatust madalam saavutustase ja suuremad motoorikahälbed.

2. ÕPPEKAVA PÕHIMÕTTED

1. Võrdne võimalus hariduse omandamiseks

Igaühel peab olema võimalus saada haridust vastavalt oma võimetele. Õppekorralduses ja õppesisu valikul arvestatakse õpilaste võimeid ja teisi individuaalseid iseärasusi, samuti rahvuslikke, piirkondlikke, vanuselisi ja soolisi iseärasusi.

Õpilasi suunatakse abiõppele kooskõlas kehtiva seadusandlusega.

2. Kõigi õpilaste arengu korrigeerimine

Korrektsiooni üldeesmärgid:

Õppekava taotleb kõigi õpilaste arengu korrigeerimist: laste arengupuuete ületamiseks ja/või vähendamiseks rakendatakse spetsiifiliste pedagoogiliste vahendite arendavat süsteemi. Korrigeeriva õpetamise tulemusel toimivad ajus kompensatsioonimehhanismid -- kujunevad seni puuduvad funktsionaalsüsteemid või muutub ja täiustub kahjustatud (alaarenenud) süsteemide talitlus. Eesmärgiks on arendada-taastada organismi funktsioonid sotsiaalselt rahuldava tasemeni -- (re)habiliteerida abiõppele suunatud õpilane. Õppetöö kavandamisel ja töötades terviklassiga arvestatakse nii klassi tervikuna kui ka puude struktuurist tulenevaid õpilasrühmi klassis ja iga õpilast individuaalselt. Õppeülesanded valitakse potentsiaalset arenguvaldkonda arvestades: nõuavad pingutust, kuid abi korral on jõukohased.

Korrigeerimist vajavad abiõppele suunatud õpilase kõik psüühika- ja isiksuseomadused ning tegevusvaldkonnad: tunnetustegevus (tähelepanu, taju, mälu, mõtlemine), kõne ja suhtlemine, tunde- ja tahtevald, psühhomotoorika, hinnangud ja hoiakud jne.

3. Õpetamise ja kasvatamise praktiline suunitlus

Abiõppe sisu on valdavalt suunatud praktiliste oskuste ja teadmiste omandamisele. Õppekava koostatakse nii, et õpilased omandaksid teadmised ja oskused, väärtushinnangud ja toimimisviisid toimetulekuks igapäevases elus. Õppekava taotleb õpetamist, kasvatamist ja korrigeerimist valdavalt praktilise õppeviisi (harjutamise) kaudu. Reegleid ja teooriaid käsitletakse minimaalselt, nende ülesandeks on üldistada ja teadvustada praktiliselt omandatu. Praktilised oskused konkretiseeritakse ainekavades.

Otseselt eluks vajalike oskuste kujundamiseks on õppekavas elu- ja olustikuõpe ning tööõpetus. Adekvaatset enesehinnangut, majandamis- ja vaba aja veetmise oskust kujundatakse ka kasvatusrühma tegevustes, ringitöös, klassi- ja koolivälises tegevuses. Praktiliste oskuste omandamisel on suur osakaal emakeelel (suhtlemine, info hankimine), matemaatikal jt ainetel.

4. Õpilaste aktiviseerimine ja õpitegevuse kujundamine

Abiõpe suunab õpilast omandama sotsiaalset kogemust: täitma ülesandeid koostöös, eeskuju järgi, näidise põhjal ning verbaalse selgituse (instruktsiooni) alusel. Selleks teadvustatakse õpilastele tegevuse (toimingute) struktuuri: ülesandes orienteerumine ja toimingu kavandamine, täitmine (sooritamine), enesekontroll.

Õpilaste aktiviseerimine eeldab nende psüühilisele arengule vastavate tegevuste valikut, jõukohast õpitegevust, konkreetset ja arusaadavat eesmärgiseadet, õpilaste tegevuse pidevat stimuleerimist ja edusammudele hinnangu andmist. Oluline on pedagoogi ja õpilaste emotsionaalne kontakt ühistegevuses, jõukohasuse miljöö. Õpioskuste kujundamist soodustavad pedagoogi ja lastevanemate kontaktid (ühised nõudmised ja samalaadne abi).

2.1. Toimetuleku õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtted

Võrdne võimalus õppimiseks. Toimetulekuõppekava võimaldab selle järgi õppivatel õpilastel saada oma võimetele ja arengutasemele vastav haridus. Õpilastel on õigus õppida toimetulekuõppekava järgi koostatud individuaalõppekava alusel.

Korrigeeriv õpetamine. Õpetamine põhineb kõikide õpilaste arengutaseme, arengupotentsiaali väljaselgitamisel ning seab eesmärgiks ühiskonnas tunnustatud sotsiaalsete normide omandamise. Selgitatakse välja igaühe mahajäämuse põhjused, nende mõju käitumisele ning isiksuse arengule tervikuna. Puude struktuurist tulenevat individuaalset eripära, arengulisi ja hariduslikke erivajadusi arvestades koostatakse õpilastele individuaalsed õppekavad.

Lähtumine iseseisva toimetuleku põhimõttest ja demokraatiast. Õppimine on iga inimese psüühilise arengu osa. Esiplaanil on õpilaste psüühiliste protsesside arendamine, et luua alus võimetele vastavate teadmiste ja oskuste omandamiseks, võimalikult adekvaatse enesetunnetuse kujunemiseks. Toimetulekuõppekava läbinud õpilane peaks omandama iseseisva elu oskused. Selle eelduseks on humaansed, sh sallivushoiakud ja demokraatlikud suhted koolis. Sallivus teistsuguse suhtes tähendab muuhulgas iga lapse erivajaduste mõistmist ning sellega arvestamist.

Õppekava avatus. Toimetulekuõppekavas on tähtsal kohal pedagoogide konkreetset õpilast arvestav koostöö sotsiaal- ja tervishoiutöötajatega, teiste koolide pedagoogidega ning koostöö lapsevanematega, kutse-, eri- ja ameti-, täiend- ja ümberõppe korraldajatega. Õppekava on avatud nendele muutustele, mida toob kaasa aeg ja sotsiaalne tellimus.

3. KOOLIASTMETE ÕPPEKORRALDUS, ÕPPIMINE

Õppe- ja kasvatustöö rõhuasetused, eesmärgid ja kujundatavad pädevused on esitatud astmeti ja etapiti. Astmeteks jaotamise aluseks on õpilaste üldine areng, astmete erinevus kajastub tunnijaotusplaanis.

Kõneravi tunnid toimuvad emakeeletundide ja õppetööst vabal ajal.

PÄDEVUSED

Pädevused kujunevad kõikide õppeainete vahendusel, tunni- ja koolivälises tegevuses, sh vanemate mõjutamisel. Nende kujundamise võimalused on etapiti ja aineti erinevad. Pädevused kirjeldavad õppija kognitiivset, sotsiaalset ja isiksuslikku arengut, suhtlemis- ja õpioskuste kujunemist. Kooliastmete pädevused seovad üldeesmärke aine-eesmärkidega, õpitegevust koolis ja tegevust väljaspool ainetunde.

I kooliaste: 1.--5. klass.

I kooliastme esimese etapi (1.--2. klass) ülesanne on aidata lastel koolimiljöösse sisse elada, määratleda ennast õpilasena. Lapsed omandavad õppimiseks olulisi oskusi: emotsionaalse kontakti loomine ja hoidmine; koostöö; osalemine dialoogis; imiteerimine, tegutsemine näidise ja korralduse järgi; elementaarne lugemis-, kirjutamis- arvutamisoskus; vaatlemine, võrdlemine, rühmitamine ja modelleerimine. Soovitatav on üldõpetuslik tööviis või selle ja aineõpetuse kombineerimine. Olulisteks õppeviisideks on praktiline tegevus ja didaktiline mäng, kognitiivsed ülesanded täidetakse materiaalsete vahendite abil või materialiseeritult (aplikatsioonide, sümbolite, skeemide jne abil).

Abiõppe I astme esimese etapi pädevused:

Õpilane

oskab kuulata ja küsimustele vastata;

oskab ühistegevuses kontakteeruda, abi paluda ja kaaslastele abi osutada;

oskab tuttavas situatsioonis viisakalt käituda;

suudab osaleda klassi ühistegevuses;

tunneb end oma pere liikmena, oma klassi ja kooli õpilasena;

suudab ennast väljendada 3--4-sõnaliste lihtlausetega;

eristab praktiliselt oma-võõrast-ühist;

hoiab korras oma koolitarbed ja välimuse, oskab märgata puhtust;

hindab käitumisakte õige--vale-, meeldib--ei meeldi-tasandil;

oskab märgata ilu;

täidab ülesanded koostegevuses, eeskuju, näidise ja (omandatud oskuste piirides) suulise korralduse järgi;

eristab objekte ja nende kujutisi kuju, suuruse ja värvuse järgi; tajub ruumisuhteid esemete ja kujutiste ning nende osade vahel;

orienteerub paberilehel, raamatu leheküljel;

võrdleb ja rühmitab esemeid ja kujutisi erinevate tajutavate tunnuste alusel;

orienteerub ööpäevas ja aastaaegades;

suudab kokku viia eseme või kujutluse ja keelelise väljendi, tunneb tuttavaid esemeid kirjelduse järgi;

kujutab ette ja modelleerib lühitekstis kirjeldatud situatsiooni;

valib ja kasutab abivahendeid praktilise ülesande lahendamisel, lahendab analoogiaülesandeid kujutluses, suudab kontrollida oma töö resultaati etaloni (näidise) järgi.

I kooliastme teise etapi (3.--5. klass) ülesanne on lapsed ette valmistada uute õppeainete ja aineteooria elementide õppimiseks ning tööoskuste omandamiseks mingil tööalal. Lugemine, kirjutamine, arvutamine, orienteerumine tekstis, vaatlus- ning võrdlusoskus jm omandatakse tasemel, mis võimaldab neid hiljem kasutada II kooliastme ülesannete täitmisel, st ainealaste teadmiste ja oskuste omandamisel.

Õpioskustest omandab sel etapil olulise tähtsuse kõne: sisekõne kujunemine ning selle pinnal kõne reguleeriva ja kavandava funktsiooni arenemine. Peamiseks õppeviisiks on praktiline harjutamine. Soovitatav on üldõpetuse ja aineõpetuse kombineeritud variant. Kujundatakse iseseisva töö ja enesekontrolli oskusi. Õpitoimingute kujundamisel pööratakse tähelepanu ülesandes orienteerumisele ja järelkontrollile.

Abiõppe I kooliastme teise etapi pädevused:

Õpilane

osaleb jõukohaselt ühistegevuses, abistab kaaslasi;

alustab ja jätkab dialoogi;

oskab viisakalt käituda koolis ja avalikes kohtades, tunneb lihtsamaid kombeid;

püüab konflikte rahulikult lahendada;

suudab ennast arusaadavalt väljendada, sh lühitekstide abil;

mõistab oma--võõras--ühine tähendust ja käitub vastavalt;

suudab eristada fantaasiat ja reaalsust;

hoiab kodus ja koolis puhtust ja korda;

arvestab käitumisaktide hindamisel teadaolevaid motiive ja tingimusi, suudab nimetada käitumisaktis ilmnevat iseloomujoont;

suudab kirjeldada oma käitumist konfliktsituatsioonis;

täidab ülesandeid eeskuju, näidise ja õpitud oskuse piirides verbaalse korralduse (sh kirjaliku instruktsiooni) järgi;

oskab osaleda ühistöös ja õppida üksi klassis ning kodus;

kasutab õpiülesannete täitmisel tuttavaid abivahendeid, sh lihtsaid skeeme ja sümboleid;

oskab kirjeldada oma tegevust nii tegevuse ajal kui ka tagantjärele;

kasutab õpitud enesekontrollivõtteid (resultaadi kontroll, operatsionaalne kontroll);

orienteerub ruumisuhetes ja ajas;

oskab sihipäraselt vaadelda, objekte ja nähtusi võrrelda ning rühmitada, kui rühmitusalus on antud;

eristab tuttavates situatsioonides ja oma tegevuses põhjust, tagajärge ja eesmärki;

oskab lugeda õppeteksti, orienteerub õpitud tekstis, kujutab ette kirjeldatud objekti ja situatsioone;

oskab oma õpiülesandeid nõuetekohaselt vormistada.

II kooliaste: 6.--9. klass. II kooliastme ülesandeks on õpilased ette valmistada iseseisvaks ja tööeluks. Õppetegevusse lisanduvad praktilise harjutamise kõrvale aineteooria elemendid. Täienevad õpiharjumused, arusaamine vaimse pingutuse vajalikkusest. Oluline on õpitu seostamine igapäevaeluga. Kõige mahukamaks õppeaineks on II kooliastmel tööõpetus. Omandatakse õpitavate töövaldkondade peamised operatsioonid, kujuneb oskus oma tööd planeerida ja kontrollida. Areneb võime end tööprotsessis füüsiliselt pingutada, kujuneb harjumus täita tööohutusreegleid. Seega luuakse eeldused jätkuvaks võimetekohaseks ametiõppeks.

Suurel osal abiõppe õpilastel piirdub õppimine II kooliastmega. Seetõttu tuleb neid abistada ümbritsevasse oma suhtumise kujundamisel, elus ja tööturul oma reaalsete võimaluste määratlemisel.

Õpilastel ei ole veel piisavalt sotsiaalseid kogemusi ega väljakujunenud eetilisi tõekspidamisi. Õpetajad aitavad õpilastel mõista inimeste psühholoogilisi erinevusi. Tähtis on läbi mängida konfliktolukordi ja otsida neile lahendusi, õpetada noored teistega arvestama ning kujundada tolerantsust teiste arvamuste suhtes. Tähelepanu keskpunktis olgu suhted perekonnas ja töökollektiivis. Suurenema peaksid iseseisvus ja vastutus.

II kooliastme esimesel etapil (6.--7. klass) muutub õppetegevus ainekesksemaks, algab loodusõpetuse, maateaduse ja ajaloo õppimine. Sel etapil omandatakse ladus lugemine ja oskus kasutada õppetekste teadmiste omandamisel, oskus teha märkmeid. Suureneb kutseõppe osakaal. Arenevad kõne tunnetuslik ja reguleeriv-planeeriv funktsioon, mis võimaldavad omandada lihtsamaid teooriaid ning toetuda õppimisülesannete täitmisel reeglitele, suureneb iseseisva töö osa.

II kooliastme esimese etapi ülesanne on kujundada järgmised pädevused:

Õpilane

hoidub vägivallast, aitab kaaslasi ja kutsub neid korrale;

oskab oma seisukohta rahulikult kaaslastele selgitada;

suudab ühistegevuses täita erinevaid ülesandeid, käituda vastavalt rollile;

käitub viisakalt, tunneb kombeid;

suudab astuda kontakti koolis ja väljaspool kooli;

suudab tegutseda vastavalt päevakavale;

tunneb tervisliku eluviisi põhitõdesid ja püüab neid järgida;

suudab objektiivselt hinnata kaaslaste käitumist, saab aru iseloomude ja võimete erinevustest;

oskab kirjeldada oma käitumist ning püüab seda hinnata ja vajadusel korrigeerida;

mõistab töö vajalikkust;

oskab iseseisvalt kasutada õpitud õppimisvõtteid ja tuttavaid abivahendeid;

oskab märgata oma õpiraskusi, küsida raskuste puhul abi ja seda kasutada;

suudab õpitud erialal täita tööülesandeid, kasutada juhendaja abi;

valdab omandatud õpitoimingute struktuuri: orienteerub ülesandes, kavandab tegevuse, täidab ülesande, kontrollib ja hindab tulemust;

suudab vaatluse põhjal teha järeldusi;

suudab teadlikustada (kirjeldada) oma praktilist ja vaimset tegevust;

loeb ladusalt, suudab leida informatsiooni oma teadmistele vastavast tekstist;

oskab lugeda lihtsat plaani, kaarti, tabelit;

teab inimtegevuse mõju loodusele, hoidub loodust kahjustamast;

valdab praktiliselt emakeele grammatikat, suudab luua teksti.

II kooliastme teine etapiga (8.--9. klass) lõpeb abiõppes osalejatel üldhariduse omandamine. Pedagoogide ülesandeks on aidata õpilastel sotsialiseeruda, omandada tööoskused, noored jõukohaseks kutseõppeks ja/või tööks ette valmistada.

Sotsialiseerumise käigus peab õpilastel kujunema õige arusaam oma võimetest ja perspektiivist tööturul. Oluline on omandada oskus suhelda töökollektiivis ja perekonnas ning eetilistele tõekspidamistele vastavad käitumisharjumused, õppida orienteeruma lihtsamates konfliktolukordades, hakata mõistma rühma- ja isikuhuvide vahekorda ning vajadust seista vastu sotsiaalsele manipuleerimisele, tunda oma õigusi ja kohustusi kodanikuna.

Tööõpetuses on oluline positiivse töössesuhtumise kujundamine. Õpilased harjuvad tahtepingutusega, omandatakse töövaldkondade alusoskused (tööoperatsioonid, töö kavandamine, töö kirjalike instruktsioonide järgi, tulemuste kontroll). Suureneb õpilaste iseseisvus ja vastutustunne.

Abiõppe viimase etapi pädevused:

Õpilane

oskab suhelda vastavalt olukorrale, suudab partneriga arvestada;

oskab oma soove esitada, seisukohti selgitada, osaleda arutelus ja arvestada teisi;

järgib ühiselu reegleid kodus, koolis ja väljaspool kooli;

oskab orienteeruda lihtsamates eriolukordades, suudab vastu astuda ebasoovitavatele ahvatlustele ning eetiliselt ja/või õiguslikult valedele ettepanekutele oma teadmiste ulatuses;

tunnetab end oma rahvuse liikmena ja Eesti kodanikuna;

hindab õigesti oma võimeid ning kujutab ette oma toimetulekut elus, sh tööturul;

teab oma peamisi õigusi ja kohustusi, oskab oma õiguste eest seista, püüab lahendada konflikte seadusi ning moraalinorme arvestades;

oskab arvestada rühmahuvisid ja isiklikku huvi, püüab kinni pidada kokkulepetest, sh perekonnas, tunneb vastutust oma tegude eest;

valdab iseseisvaks eluks vajalikul määral lugemist, kirjutamist, arvutamist ning tekstiloomet, mõistab kõneleja kavatsusi ja allteksti, orienteerub tarbekeemias ja -füüsikas;

oskab kasutada jõukohaseid teabevahendeid, teha märkmeid (konspekteerida), koostada tarbekirja;

täidab korrektselt jõukohaseid ülesandeid individuaalselt ja rühmas;

teab võimetele vastavaid kutseõppe ja täiendusõppe võimalusi;

suudab töötada õpitud või muul võimetekohasel alal;

mõistab tavategevustes ilmnevaid inimese ja keskkonna seoseid;

teadlikustab oma praktilise ja vaimse tegevuse struktuuri, sh mõistab ülesandes orienteerumise ning enesekontrolli tähtsust, kasutab omandatud töövõtteid.

3.1. Tunnijaotusplaan

kirjeldab õppe ajalist korraldust. Selles on esitatud kohustuslike ainete tundide arv klasside kaupa ja tööpraktika päevades.

3.2. Toimetuleku õppe- ja kasvatustegevuse korralduse alused ja tunnijaotusplaan

Õppe- ja kasvatusprotsessi kirjeldatakse kooliastmeti: I (1.-2. klass), II (3. -6. klass) ja III (7. -9. klass) aste.

I kooliaste lähtub konkreetsete operatsioonide eelmõistete perioodi iseloomulikest joontest. I kooliastme ülesanne on õpilaste tajuprotsesside arendamine. Õpilasi õpetatakse kuulama, jäljendama, vaatlema ja eristama ning ennast mingil moel väljendama. Eriti oluline on õpetada õpilasi oma põhivajaduste rahuldamisel ilma ema-isata toime tulema, õpetada eneseteenindamise alusoskusi. Kasutatakse tervikõpet (üldõpetuslik tööviis), samuti praktilisi tegevusi ja didaktilist mängu (mänguõpetus).

II kooliaste on samastatav õpilase arengu operatsioonieelse perioodiga. Kõne areng kiireneb. Õpilaste sõnavarasse tulevad üldistavad sõnad, olulise tähtsusega on väljendusoskuse (nii verbaalse kui mitteverbaalse) areng ja kõne mõistmine. Areneb kõrvuti ja koosmäng. Õpilane võtab mängus juba lihtsamaid rolle ja kasutab mänguks vajalike esemete asendajaid. Seega areneb õpilastel sümbolilise mõtlemise oskus, mis võimaldab opereerida kujutlustega esemeist, mis puuduvad vahetus tajuväljas. See on aluseks jutustustest arusaamise ning kogetu edasiandmise oskusele. Tekib lihtsamate põhjus-tagajärg seoste loomise, võrdlemise ja grupeerimise soodumus ja vajadus, esmased hulga ja arvu seosed ning elementaarne järjestamisoskus.

Selle perioodi teisel poolel areneb õpilastel minakeskne mõtlemine, mille tulemusel muutub õpilasele väga tähtsaks otsustuste tegemine erinevate valikuvõimaluste puhul, vastandamine ja katsetamine. Õpilase põhitegevuseks on õppimine situatsioonimängu kaudu.

II kooliastme põhiülesanne on kujundada võimalikult hea väljendusoskus, et õpilane suudaks ennast arusaadavaks teha ka väljaspool kodu ja kooli. Tähtis on suhtlemis- ning käitumisoskuste arendamine erinevates olukordades. Tehakse algust lugema ja kirjutama õpetamisega. Selle sisu ja meetodid olenevad suurel määral iga õpilase tasemest.

II kooliastme lõpus muutub õpetamine ainekesksemaks. Emakeele, matemaatika ja orienteerumisainete kaudu on tähtis õpetada niisuguseid võrdlemise, klassifitseerimise, ruumis ja ajas orienteerumise ning põhjuse-tagajärje suhete eristamise oskusi, mis võimaldavad toime tulla tuttavas situatsioonis ja abiga ka keerukamates olukordades. Suurenema peaksid õpilase iseseisvus ja vastutustunne. Tehakse algust lihtsate tööoskuste õpetamise ning harjutamisega.

Kognitiivsete oskuste kujundamiseks kasutatakse esemelisi vahendeid. Peamine on endiselt üldõpetuslik tööviis, kus järk-järgult suurendatakse aineõpetusele kulutatavat aega. Oluline on ka siin õpilaste praktiline tegevus.

III kooliastmega lõpeb toimetulekukooli õpilase õppetöö. III kooliastet saab võrrelda J. Piaget' konkreetsete operatsioonide perioodiga. Sel perioodil kasutab õpilane rühmitamisel esemete ja nähtuste olulisi tunnuseid, hakkab mõistma terviku ning osa seost, suudab mõtteliste ülesannete lahendamisel kasutada omandatud teadmisi. Samuti jätab õpilane reegleid ja tunnuseid ajamällu ning jutustab meelsasti eredatest sündmustest minevikus või jõukohasel teemal olevikus ja tulevikus.

Õpetamise ülesandeks on süvendada kognitiivseid oskusi, aidata õpilasel sotsialiseeruda, omandada võimetekohaseid tööoskusi, ette valmistada neid võimalikult iseseisvaks toimetulekuks. Õpilane peaks oskama orienteeruda kooli ja kodu lähemas ümbruses, tulema toime väikeste ostude sooritamisel poes, käituma vastuvõetavalt nii kodus kui avalikes kohtades jne.

Alates 6. klassist on kehalise kasvatuse tunnid poistele ja tüdrukutele eraldi. Rühma suurus on 4-7 õpilast. Väiksema õpilaste arvu puhul moodustatakse rühm mitme klassi õpilastest.

Ravivõimlemise rühmad (4-6 õpilast) moodustatakse meditsiinilise näidustuse põhjal, ravivõimlemine toimub 1.-6. klassis 1 nädalatunniga kehalise kasvatuse tundide arvelt.

Rütmikatundides klassi rühmadeks ei jaotata.

3.3. Toimetuleku tunnijaotusplaan

Õppimine on üheaegselt sotsiaalse kogemuse omandamine ning selleks vajalike õpioskuste kujunemine. Õppimise psühholoogilis-pedagoogiline tulemus on oskused, teadmised ja hinnangud. Õppimine abiõppes on arengut korrigeeriv. Selle psühhofüsioloogiline tulemus on kompensatsioonimehhanismid, sotsiaalne tulemus -- habilitatsioon. Peamine õppeviis abiõppes on praktiline harjutamine, sh didaktiline mäng. Ka sisult on abiõpe praktilise suunitlusega.

Õppimise osa on oma õpitoimingute teadlikustamine, mis on eelduseks nende planeerimisele ja kontrollimisele. Õppimine on ühtlasi konstruktiiv-dünaamiline protsess: uued teadmised ja oskused ühendatakse olemasolevatega, automatiseerunud toiminguid rakendatakse operatsioonidena uue toimingu koosseisus. Iga õpitoimingu omandamine toimub etapiti -- algab hargnenud ja praktilisest sooritamisest ning lõpeb oskusega sooritada seda peast (automatiseeritult). Õpiülesannete raskusastet doseeritakse õpilase potentsiaalse arenguvalla piirides. Peamised raskusastme reguleerimise viisid on järgmised: pedagoogi erinev osalemine lapse õpitegevuses, õppematerjali keerukuse muutmine, abivahendite mahu ja konkreetsuse-abstraktsuse reguleerimine. Nimetatud komponente rakendatakse kombineeritult.

Peamised õpitavate oskuste valdkonnad on järgmised:

õpioskused ehk sotsiaalse kogemuse omandamise viisid: koostegevus, matkimine, ülesande sooritamine näidise järgi, sooritamine sõnalise juhendi järgi, õpitegevuse iseseisev korraldamine, teabe hankimine, sh olulise eraldamine ebaolulisest;

suhtlemisoskused: oskus kuulata ja aru saada, kontakti loomine, osalemine dialoogis, oma mõtete väljendamine, rollide ja situatsioonide arvestamine suhtlemisel;

ainealased oskused, millest olulisemad on lugemine, kirjutamine, arvutamine naturaalarvudega, orienteerumine tekstis;

tööoskused: tööoperatsioonide valdamine, töö kavandamine ja plaani järgi sooritamine, tulemuste kontrollimine ja hindamine; orienteerumine elukutsete ja tööturu nõuetes;

vaba aja veetmise oskused: tegevuste valik, olme korraldamine, lõõgastusoskus jne.

Oskused ja teadmised jaotuvad üldisteks ja ainealasteks. Õppekavas täpsustatakse need üldiste pädevuste näol kooliastmete ja etappide kaupa ning ainealaste pädevuste näol ainekavades.

Toimetulekuklassi pädevused kooliastmeti

Pädevused kirjeldavad õppija eeldatavat sotsiaalset, kognitiivset ja isiksuslikku arengut. Kõiki pädevusnõudeid kohandatakse, konkretiseeritakse individuaalõppekavas.

I kooliaste (1.-2. klass)

I kooliastme ülesanne on kujundada järgmised pädevused: õpilane

· eristab objekte ja nende kujutisi värvuse, suuruse või otstarbe järgi;

· tajub lihtsamaid ruumisuhteid;

· tegutseb lihtsate korralduste ja eeskuju järgi;

· oskab mänguasja või didaktilise vahendiga tegutseda vastavalt selle funktsioonile;

· tunneb enamasti ära õpitud sümbolid objektide, sündmuste ja tegevuste tähistamiseks;

· otsib kontakti täiskasvanute ja kaaslastega

· suudab oma põhivajadusi ja soove väljendada ·estide ja/v·i s·nadega;

· aktsepteerib iseennast;

· kasutab tuttavates situatsioonides meeldetuletamisel ·pitud käitumismalle;

· tunneb ära ohusituatsioonid ja hoidub neist.

II kooliaste (3. -6. klass)

II kooliastme ülesanne on kujundada järgmised pädevused: õpilane

· orienteerub nädalarütmis ja aastaaegades;

· vastutab vähemalt ühe kodutöö eest meeldetuletamisel;

· kõneleb oma tegevusest selle käigus;

· orienteerub vihikulehel ja tahvlil;

· osaleb jõukohaselt ühistegevuses, aktsepteerib koolikaaslasi;

· käitub viisakalt koolis ja avalikes kohtades, tunneb kombeid;

· hoiab korras oma koolitarbed ja välimuse (meeldetuletamisel);

· palub abi keerulistes olukordades;

· oskab vajadusel valida kahe või enama võimaluse vahel;

· eristab tuttavates situatsioonides põhjus-tagajärg suhteid;

· oskab hinnata konfliktsituatsiooni täiskasvanu abiga.

III kooliaste (7.-9. klass)

III kooliastme ülesanne on kujundada järgmised pädevused: õpilane:

· oskab vaadelda nähtusi ja objekte ning neid võrrelda;

· eristab tuttavates olukordades ja oma tegevuses põhjust ja tagajärge;

· klassifitseerib ja rühmitab etteantud üldistusgrupi järgi; kasutab vastavaid üldistavaid sõnu;

· orienteerub ööpäevarütmis ja kellaajas;

· saab aru lihtsast plaanist ja tabelist;

· oskab kirjeldada oma tegevust selle käigus ja hiljem;

· suudab oma soove ja vajadusi arusaadavalt väljendada;

· oskab küsida abi raskuste puhul ja seda abi kasutada;

· suudab tegutseda vastavalt päevakavale;

· oskab valida juhendamisel vaba aja sisustamise võimaluste vahel ning tegutseb sellele vastavalt;

· käitub viisakalt ja tunneb kombeid; teab põhilisi viisaka käitumise reegleid pidudel ja avalikes kohtades;

· suudab täita erinevaid ülesandeid, käituda vastavalt rollile;

· mõistab “oma-võõras-ühine” tähendust ja käitub vastavalt;

· püüab hoiduda loodust kahjustamast;

· hoidub enamasti vägivallast.

4. KOOLI HINDAMISJUHEND

Juhend on koostatud arvestades “Õpilaste hindamise korda” Haridusministri 20. septembri 2000. a määrus nr 33.

Õpitulemusi hindab klassijuhataja või aineõpetaja.

Õpitulemusi hinnatakse õpilaste suuliste vastuste, kirjalike ja praktiliste tööde ning praktilise tegevuse alusel.

Hindamise eesmärgiks on :

Paindlikkus ja võimete arvestamine

Enesehinnangu korrigeerimine ja innustamine

Õigluse ja objektiivsuse kasvatamine

Tagasiside õppe-kasvatustöö tulemuslikkusele

Õpitulemusi hinnatakse numbriliselt(hinne) või sõnaliselt (hinnang). I ja II klassis kasutatakse sõnalist hindamist (hinnangut). Sõnalist hindamist kasutatakse toimetulekuklassi õpilaste hindamisel.

Sõnalise hindamise kriteeriumid on järgmised:

Tuleb hästi toime

Tuleb toime

Vahel tuleb toime

Tuleb toime - sõnalise abiga, - eeskuju järgi, -koostegemisel

Ei tule toime

Alates III klassist kasutatakse numbrilist hindamist. (vt §6 juhendist)

Hinde kriteeriumid

Hinde “5” (väga hea) saab õpilane, kelle suuline vastus (esitus) , kirjalik töö, praktiline tegevus või selle tulemus on õige. Praktilises tegevuses ilmneb omandatu iseseisev rakendamine.

Hinde “4” (hea) saab õpilane, kelle suuline vastus (esitus), kirjalik töö, praktiline tegevus või selle tulemus on üldiselt õige, kuid pole täielik või esineb väiksemaid eksimusi , praktilises tegevuses jääb mõnel määral puudu iseseisvusest.

Hinde “3” (rahuldav) saab õpilane, kelle suuline vastus (esitus), kirjalik töö praktiline tegevus on põhiosas õige, õpilane vajab juhendamist ja suunamist.

Hinde “2” (puudulik) saab õpilane, kelle suulises vastuses (esituses), kirjalikus töös või praktilises tegevuses on olulisi puudumisi ja eksimusi. Õpilane teeb rohkesti sisulisi vigu, ei suuda teadmisi rakendada ka suunamise ja juhendamise korral.

Hinde “1” (nõrk) saab õpilane, kelle vastuste tulemustest järeldub nõutavate teadmiste ja oskuste puudumine, tegemata töö. 

Rütmika ja psüühiliste protsesside arendamise hindamisel kasutatakse hinnangut “arvestatud”.

III ja IV klassis pannakse ka kirjatehnika hinne.

Kokkuvõttev hindamine on veerandi-, poolaasta- ja aastahinnete väljapanemine.

Poolaastahinne pannakse nendes õppeainetes, mida õpitakse ühe nädalatunniga õppeaasta jooksul.

Õppeaine veerandi- ja poolaastahinne pannakse välja vähemalt kolme hinde põhjal.

Numbriline aastahinne pannakse välja vähemalt kahe veerandihinde alusel.

Õppeainete kokkuvõtvad veerandi-, poolaasta- ja aastahinded kantakse klassipäevikusse ja tunnistusele, aastahinded ka õpilasraamatusse.

Käitumise ja hoolsuse hindamine.

Vt §14, §15, §16.

§16 p.2 täiendus: Käitumist ja hoolsust hindab klassijuhataja koostöös aineõpetajatega ja kasvatajatega.

§16 p.5 täiendus: Käitumise aastahindeks pannakse “mitterahuldav” kooli õppenõukogu otsuse alusel. Selleks esitab klassijuhataja õppenõukogule põhjenduse, milles on arvestatud ka kasvatajate seisukohti ja ettepanekuid.

Õpilase järgmisesse klassi üleviimine ja klassikursust kordama jätmine.

Vt §19 p.1, §20,

§21 Õpilast ei jäeta täiendavale õppetööle.

§22 p.4

Erandid: 1. õpilane ei ole kooliküps

2. õpilane on puudunud koolist rohkem kui 2 õppeveerandit

5. ÕPILASKODU TÖÖKORRA ALUSED

Määrus kehtestatakse «Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse» (RT I 1993, 63, 892; 1999, 42, 497; 79, 730; 2000, 33, 195; 54, 349; 71, õiend; 95, 611; 2001, 50, 288; 75, 454; 2002, 25, 144; 34, 205; 53, 336; 57, 359; 61, 375; 63, 389; 64, 393; 90, 521) § 161 lõike 1 alusel.

1. Õpilaskodu moodustamine

Õpilaskodu moodustab kooli struktuuriüksusena kooli pidaja.

2. Õpilaskodu tegutsemise periood ja paiknemine

Õpilaskodu tegutseb õppeperioodil ning vajadusel koolivaheaegadel, välja arvatud suvevaheajal.

Õpilaskodu paikneb koolihoonega kokkuehitatud iseseisvas hoones.

3. Õpilaskodu tegevuse juhtimine ja personal

Õpilaskodu tegevust juhib kooli direktor (edaspidi direktor).

Õpilaskodu personali koosseisu määrab direktor, tuginedes haridus- ja teadusministri määrusega kehtestatud põhikooli ja gümnaasiumi personali miinimumkoosseisule, ning lähtudes kohustusest luua õpilasele tema individuaalsetele vajadustele ja huvidele vastavad õppimis-, elamis- ja kasvatustingimused.

4. Õpilaskodu kasvatusrühma suurus

Vastavalt “Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele” võib olla õpilaskodu kasvatusrühmas kuni 16 õpilast.

5. Õpilaskodu personali ülesanded ja kohustused, õigused ja vastutus

Õpilaskodu personali ülesanded ja kohustused, õigused ja vastutus määratakse kooli põhimääruse, töösisekorraeeskirjade, töölepingu ja ametijuhendiga.

6. Õpilaskodu kodukord ja päevakava

1. Õpilase elukorraldus õpilaskodus määratakse direktori kinnitatud ja kooli hoolekogus heakskiidetud õpilaskodu kodukorra ja päevakavaga.

2. Õpilaskodu kodukorra ja päevakava koostamisel seotakse kooli õppe- ja kasvatustöö korraldus õpilastele vajaliku abi ja teenuste osutamisega.

3. Päevakava peab jätma piisavalt aega õpilase huvitegevuseks ning suunama õpilast oma aega mõttekalt planeerima ja sisustama.

4. Õpilaskodu kodukorda tutvustatakse õpilase õpilaskodusse vastuvõtmisel õpilasele ja lapsevanemale (eestkostjale, hooldajale).

5. Õpilaskodu kasvatustöö arvestust peetakse «Kasvatusrühma päevikus».

7. Õpilaskodus õpilastele osutatavad teenused ja abi

1. Õpilaskodus õpilasele abi ja teenuste osutamisel lähtutakse nõustamiskomisjoni otsusest Palivere Eriinternaatkooli suunamise kohta lapsevanema (eestkostja, hooldaja) taotlusest ja soovitustest, kooli pedagoogide soovitustest.

2. Õpilaskodus loodud riiklikult toetatavale kohale vastu võetud õpilase puhul teeb kool koostöös õpilase elukohajärgse valla- või linnavalitsuse sotsiaalabi ja -teenuseid korraldava struktuuriüksuse või ametiisikuga vähemalt kord poolaastas kokkuvõtte õppimis- ja elamistingimuste ning tugitegevuste mõjust õpilase arengule ning pere toimetulekule, mille alusel antakse hinnang edasisele teenuste ja abi osutamise vajadusele õpilaskodus.

3. Õpilaskodus elava õpilase toitlustamisel kohaldatakse sotsiaalministri 27. juuni 2002. a määruses nr 93 «Tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis» lasteasutuses ööpäevaringsel ülalpidamisel olevate laste suhtes sätestatut.

5.1. Päevakava

TÖÖPÄEVADEL

PUHKEPÄEVADEL

5.2. Kodukord

1. Õpin hoolsasti. Olen tunnis tähelepanelik. Täidan õpetaja ja kasvataja poolt antud korraldusi.

2. Õpin hästi ja käitun viisakalt sellepärast, et tahan, mitte et pean. Siis õpin endale, mitte õpetajale.

3. Pean täpselt kinni kehtestatud tunniplaanist ja PEIK päevakavast. Ma ei unusta kunagi, et koolinädal algab esmaspäeval kell 9.00 ja lõpeb reedel kell 13.30. Ma ei hiline kunagi koolitundidesse. Kõik tunnid minu tunniplaanis on mulle kohustuslikud.

4. Õpilaskodus on mul oma tuba, oma voodi ja oma koht söögisaalis. Ma hoian nad puhtad ja korras. Ma ei lõhu kunagi asju, mida ma ise teinud ei ole.

5. Õpilaskodu kodukorra kohaselt olen oma eluruumides vähemalt kella 20.30-ks kui ma pole just eriluba küsinud. Kooli territooriumilt lahkumisest teatan eelnevalt õpetajale ja korrapidajakasvatajale. Ma ei lahku loata.

6. Koolis ja õpilaskodus kannan vahetusjalatseid. Ma hoian korras oma välimuse ja riided. Pesen end hoolikalt, siis on mul hea olla.

7. Ma ei valeta, ma ei varasta, ma ei hulgu, ma ei kasuta inetuid ega rumalaid sõnu. Ma olen õiglane, sõbralik, viisakas.

8. Ma vastutan oma sõnade ja tegude eest.

9. Ma austan õpetajaid, kasvatajaid ja teisi kooli töötajaid. Ma austan oma kaasõpilasi. Ma austan vanemaid inimesi.

10.Ma kaitsen endast nõrgemaid ega tee neile kunagi liiga. Ma käitun teistega nii, nagu tahan, et minuga käitutaks.

11.Ma ei karda paluda andeks ja tunnistada oma eksimist.

12.Ma püüan leida igas inimeses midagi head.

13.Ma ei suitseta, ei tarvita alkoholi. Ma ei proovi kunagi narkootikume ega suhtle nendega, kes neid kasutavad.

14.Ma ei murra kunagi asjatult lilli ega puid. ma ei kõnni murul. Ma kaitsen loodust, loomi ja kõiki teisi elusolendeid.

15.Ma ei loobi maha prahti ega lõhu pudeleid. Prügi koht on prügikastis.

16.Ma täidan tuleohutus- ja liikluseeskirju. Ma kannan helkurit. Ma ei sea kunagi ohtu enda ega teiste elu ja tervist.

17.Ma ei aja lollust vaprusega segamini.

18.Ma vaatan vähem televiisorit ja proovin rohkem lugeda.

19.Ma austan iseennast.

20.Kui olen luba küsimata lahkunud, teatab kasvataja minu lahkumisest vanematele, sotsiaaltöötajale, vajadusel ka politseisse.

21.Minu nimi on minu tiitel